Lugulaul Iiripilli soosaarest

Tulnud tundi ja koitnud päev
kui nende sees miski plahvatanud
maavärin kui laastanud
tühjaks teinud seesta-asta
masendusest kapi alla
suisa tahtsid peita end.
Ja siis miski nende seesta
hüüdis valjult – MINE METSA!
Mine õige rabaje, toone metsa mättale!
Sealt saad vaimu laulemaie
hingekese hõikamaie
kehagi puhtaks kui äsja sündind titel
laulud keelde ja
rõõmud meelde.
Võttis see mees siis härjal sarvist.
Hakanudki minemaie.
Sammud seadnud metsa poole,
silmgi rappa kinni jäänud.
Süda ühes käes
ja teises hing.
Kaks mehepoega võtsid tüdrukugi ühes.
Et oleks silmal puhata
kui ihu ramm hakkab otsa lõppe.
Annab teine ehk musugi
mätta vahel kallistusi
puhas loov energia pealekauba.
Öö sai musta rüü siis üll
kõndisid nad tundi-kaks.
Ei näinud silm muud kui tähti.
Pimedus oli päeva peitnud,
vaikus neelanud elavad helid.
Liikuda sai vaid tundmise järgi,
samm sammu ja hingetõmbe järgi.
Komistas üks ja kukkus teine.
Ei olnud lihtne see alguse ime.
Hirmul on ju suured silmad.
Varjud moondusid tontjateks vaimudeks.
Aga kui jõudsid nad raba serva
tumma maailma ääre peale.
Raba tõusis kui elusse.
öö hääled võtsid neid endasse.
Lind lendas üle ja hoiatas teisi.
Kusagil keegi jälgigi nägi.
Loom oli astunud. Jälg oli soe.
Rabametsa vaimud kummardasid nende üle.
Sosistasid kõrvusse meelitusi:
“Astu üks samm kõrvale
ja sa leiad igavese õndsuse!”
Ei nemad kuulanud raba vaime,
astusid aina edasi.
Ruttasid maailma serva peale.
Päike kui tõusis siis nägid nad viimaks,
et ämblikud kunstisaali on üles seadnud.
Võrk võrgus maast taevani.
Ilu mis inimkeeli pole kirjeldatav,
astus siis päikesevalguses väljale.
Ammu kadunud inimhinged
lõid veel laugaste vahel tantsu.
Neid nägi vaid see kes silmad sulges.
Enda sisse vaatas ja uskuda julges.
Laugaste tumedad veed.
Vanade aegade peegeldus.
Need kes siin olid ja kunagi koju ei jõudnud.
Nende hinged siin igavesti
tantsivad tumeda laukavee peeglis.
Udu siis tõusis ja
rändurid mattis kui sulgedest tekk.
Ei näinud muud kui vaid unistusi.
Pehme ja külm. Nii oma ja võõras oli see udu.
Kattis kõik vastuseta küsimused.
Meeled said selgeks
ja külmunud jalad kummiku sees
ei tundunudki enam nii külmad.
Villne sokk ja kuum tee
sulatasid üles kõik jäätunud tunded.
Hingel oli soe ja meeled kõik laulsid.
Hommikukastes siis puhtaks end pesid.
Lunastus. Raba andis oma õnnistuse.
Jäi vaid see mis helge ja hea.
Kurvad mõtted ja halvad teod
kadusid kui polekski olnud.
Kuid see, mida oli tuldud otsima, oli kadunud.
Paksu udu sisse kadunud.
Mängis nendega pimesikku.
Kõndisid rändurid, otsisid teed
ring ringi järel kui nõiutud metsas.
Haldjad itsitasid vaikselt nende segadust.
Eks see vist oligi nende tegu.
Kuni SEE ennast lõpuks näitas.
Täies ilus astus välja valge udu seest
nagu pruutkleidis mõrsja, nii häbelik-ilus.
Iiripilli soosaar. Haldjate kodu ja hingede pelgupaik.
Rändurid olid jõudnud sihile.
Veel paar sammu ja nad olidki saarel.
Saarel mis täis oli imelist lugu.
„Avage oma meeled ja kuulake” ütles saar.
Mõned kuulsid. Teised ei kuulnud.
Teised olid liig väsinud.
Kinni oma keha piiratuses.
Istusid maha sööma.
Puhkama jalga, mis külmast raske.
Rõsked mõtted ja niisked silmad.
Igatsus kellegi järgi kes läinud…
Teised aga kuulasid saare sosinaid.
Nende kõnesid, kes kunagi olid siin olnud.
Puude mühinas oli salvestunud nende naer ja nutt.
See, kuidas nad olid siin elanud.
Ja siis lahkunud.
Et ruumi teha uutele tulijatele.
Saarel oli oma lugu ja ta tahtis seda jagada.
Linnud lisasid refrääni.
Puulehed jaldade all sahisesid kaasa.
Tammepuu kriuksus.
Tema oli siin kõige vanem.
Temast oli kõik alguse saanud.
Hiiepuu mühises tuules.
Aegade alguse inimesed olid siin olnud.
Oma jumaluste poole palvetanud.
Vana hiid mäletab seda
ja jutustab oma lugu neile kes kuulata oskavad.
Seadsid rändurid siis sammud kodu poole.
Päike oli päeva kuumaks kütnud.
Jalad kõik üles sulatanud.
Hingedki hõiskama pannud.
Läbi ämblikuvõrkude ja laugaste
tee neid tagasi viis.
Põdrakärbsed neid kiusasid,
päike kuumutas lagipähe,
väsimus närrutas,
keha otsis voodit ja tekki.
Linnainimene metsa visatud.
Nõrk ja habras on ta keha,
veel hapram ta linnastunud hing.
Liiga kõrge oli see hind …
Laande kuid jõudnud,
puude varju,
Soolemb võttis laulu üles.
See kes kuulis, sai kaasa laulda.
Terve mets laulis kaasa!
Linnukenegi oksa pääl!
Meeled said jälle jõudu juurde,
jalgeisse rammu ja silmisse sära.
Oo, seal paistiski kodutee!
Rännak nii vägev oligi otsa saanud.
Lõppenud viimne kui samm.
Haldjad lehvitasid puude vahelt.
Nad jäid ootama järgmiseid rändureid.
Ehk on mõni neist pisut ettevaatamatum?
Ehk saame enda ridadesse uusi hingi?
Lootus jääb…
Rändurid aga astusid koduje.
Oma maja armsasse tuppa.
Tuba kus voodi ja padi ja tekk.
Unne nad vajusid raskesse siis.
Uni neid aga tagasi Iiripillisaarele viis …
tagasi haldjate manu kes ootasid
tantsid neile vägede tantsu
vägede laulu neil laulsid!
Nii ei saanudki rändurid hommikul ärgates aru …
oli see kõik nüüd unes või ilmsi.
Vaid üksik tammeleht kummikus oli tunnistajaks
et see kõik oli päriselt olnud…
Muinasjutt mis juhtus ilmsi.
Ja kui te ei usu, siis küsige minult.
Mina olin see tüdruk koos nende mehepoegadega seal metsas.
Tuhande lauka laanes.
Lendasin koos lindudega soosaare kohal
ja mu hing …
mu hing polnud vist kunagi ennast nii vabana tundnud …