Ma jõkke kukkusin …

Ma jõkke kukkusin sellelt väikselt sillalt

kui tahtsin lähemalt sealt näha imeilma –

seal kaardus ümber rohevarte kauneid

pärlikobaraid …

Ses päiksekuldses karges helisevalt laulvas

kevades mu suuril sinilille hõbesiidiseisse

päiksekuldse südamega lapsesilmadesse

sööbis imeilu – seal värve sillerdamas võidu taevaga …

Ei tundnud külma märga hirmu – ei osanudki – vaid imestusest keeletust ses silmapilgus kui prauhhhhhh mind välja kisti lummusest …

Jah, olin märg, jah, patsid tilkusid, jah, oli külm ja märg ja paha,

jah, saabastes mu asted lirtsusid … Ja käed

Ja käed kaotatud punaste kinnasteta ise punetades külmetasid …

Mina jonnakalt seal lihtsalt vaikisin, sest öelda ma ei osanud miks nii küll tegin – „Miks nii küll tegid?“, „Miks küll tegin nii?“, Miks?

Ja laual lihtsas vaasis longus õied. Vanaema vikerkaaresokkeis, nurmenukutassitees ja pliidil suures vaskses soojas hämarvalguses trumlisuminaski tundus ikka, et miski ilus jäi mul nägemata

Nägemata seal kõrges karges linnulaulust helisevas ja konnakrooksukõrinates sinipäevaselges kristallselges külmas jões mis tundus soojana kus pihus hoidsin kramplikult trotsiga kuldkoldseid varsakapju-kuljuseid …

Sealt Piibelehe hõbevalgelt sillalt veelkord kõrgelt kukkusin Sõnasinijõe siniselgelt kargkülma vette

Ma lugeda ei osanud Sinu lihtsat raamatut

Kuid tundus – Sina minu lehti küll – ka neid mis veel tundmatagi – Sa vaevata neid lennult haarad – loed

Ma tähekividelt siis püüdsin hüpeldes päikselaike järgides sõnadeks neid kiirelt taas selgeks seada, käigult veerides ehk aru saada mis milleks miks kuidas

Sa kaldalt kavalmuhedalt mind tasa naersid – kas jõudsin kuhugi või alles poolel teel veel olen … veerin sõnu seades

Jah, lugeda ei oska Su salamärke lihtsaid, mis sest et poolel teel mul vastu tulles oled ulatanud julgustades oma soojad käed, südamesilmad hinge päikest täis

Ma kukkusin Piibelehe Hõbevalgelt Sillalt Sinisesse jälle leidmata sõnu – miks, kuidas, kas tõesti…