Mälestus Merikülast

Kui süda rinnus heldib,
kaedes päiksest punetavat merd,
kus silmapiiril kuusirp helgib,
pannes tarretama verd,
siis loomuldasa silme ette
tal kerkib
Merikülast mälestus.

Kui ka süda rinnus kaebleb,
kaebleb leinas, kaebleb raevus,
Tantalose viisil vaevleb
nii, et Wertherigi vaikne kaemus
näib tühisena võrdluses,
lohutab teda
Merikülast mälestus.

Kui noor mees elu üle vaagis,
silmitsedes pangalt uppund vrakki
meenutades, kuidas aitas isa, puid saagis,
ta mõistis äkki:
Mis sest alles jäänud on?
See kõik on vaid
Merikülast mälestus.