Mere tõmme

Miks mereta elada ma küll ei saaks,
miks igatsen vahel ta müha?
Meri see aitab, kui hinges on saast,
see minu jaoks tähtis ja püha.

Nii istungi suviti kaldal ja kaen,
kus laksumas laine, on pühalik rahu.
Kui mere pealt kostmas kajaka naer
ning laine toob kaldale valge vahu.

On lummav, kui merre loojumas päike
ning mõneti mõnus ka adru lõhn.
Siit silmisse tagasi saan jälle läike,
mil väsimus kallal ja otsas on võhm.

Sealt lahkudes tunne tunduvalt parem,
sest aku on laetud – taas tagasi jaks.
Ma ise nüüd leebem, ei enam nii kare,
kõik andis mul meri, ta laine laks.

Kunda_luuletus

Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht:

Vaata parimaid luuletusi

SAADA MEILE PÄRING!

Lisa ka oma e-posti aadress ja failid ning saada päring. Ootame.