Mõisaskäik

Helesinises taevas laiub piiritu avarus

värskest õhust sisse võib hingata tuntavat vabadust

vanade müüride puudutuses aimata ajaloo rahutust

kohtumispaiga katuse all nautida varjulist jahedust

Kaunite vaadete lummuses leida mitmekesisust

lindude laulu saatel austada nende pesitsust

päikese pimestavas valguses kaotada pilt ja foon

puudutades lehise käbisid ja tunda, kuis hetke loon

valgete sildade suursugusus kannab puhtuse sära

tallide peegeldus tiigis, lammastele avatud värav

vees laiumas on vesiroosid, nende peegelpilt vastu vaatab

luikede ilu ja graatsia mind lõpuni teerajal saadab

vanade sündmuste hõngu ja jalajälgi metsaradadel

leitud ja kaotatud armastust muistsetel neidudel vagadel

tööliste higi ja vere lõhna tunda veel põldude ääres

suured unistused priiusest, teritatud nuga saapasääres

nüüdseks pehkinud seinad valge värviga kaetud on saand

peidetud võõra võimu ja sõja jäljed isademaalt

niidetud kaunilt on muru ja istutatud lilled seal pääl

kasvuhoones punavad tomatid, küll nende maitse on hää

kui minevik klanida ära, siis mis meile alles jääb

ja kas seda möödunud taaka meil üldse vaja veel läeb

või tõesti ongi parem, kui seinad saab võõbata üle

pidada mõisas pulmi, teha pilte, kus lilled on süles

Foto: Priidu Saart