Mu ingel

Nii kaunis:
hakkab juba kolletuma sügisene järv.
Need peegeldused veel ja lahkuv linnuparv on muusika.
Näe, linnusuled vaiksel metsateel –
ei linnud siia enam pesa tee.
Nad lahkuvad.

Ma muud ei teeks kui korjaks vahtralehti
ja ahelaiks sul’ punuks hapraid ehteid.
Mu ingel, anna oma tiivad mulle
ja ära mine lindudega teele.

Nii kaunis:
valgeis köidikuis on järv
ja ahel – hõõguv pärg – su inglipeas on kuhtunud.
Hell lumi katab hapraid sügisehteid.
Nüüd lennuvõimetuna talve jääd,
sest vaata – need hanged on su inglitiivast tehtud.