Muldpõrandaurust meid piilunud silmad …

Muldpõrandaurust meid piilunud silmad
kord veensid, et siia võib päriselt tulla.
Jalg sobitus roopasse, päikene põue,
kui head aega jätsime kellukais õuel.

Pea olime tagasi, hinged täis lootust,
käed tegutsustahet ja jalad tööootust.
Said põrand ja katus ja akende paled
ja rohkema muutmine tundunuks vale.

Nüüd hangede kadudes hing ihkab sinna,
et talvetolm pühkida viimseltki pinnalt.
Et suviseid hommikuid alata vara
ja leivale noppida peenra pealt salat.
Et purki saaks sõstrad ja karused marjad
ja pimedail öil olnud aegadest mõelda.