Mulgi memm

Nüüd Helmes olen jällegi.
See paik ei unu ilmaski.
Siin tervitab mind armas memm,
ta lähedust ma igatsen.

Nii kindlalt seisab nõlval sääl,
mul meenub nüüd mu ema hääl.
Ma mõttes suudlen seisja kätt,
veel siis kui olen põdur ätt.

Ta tundub nukker, üksipäi,
näib – igatsus tal koduväi.
Seal ootaks ta kui kedagi,
eks lapsi ilmast tagasi.

Ma toon tal lilli, paitan pead,
ja soovin päikest, taevast head.
Siis kaela ümber panen käed,
las muiata mind lossimäed.

Foto: Peeter P. Mõtsküla