Õied keset kesa

Rannaäärne majakene
õied keset kesa.
Räästa alla pääsulinnud
teinud omal pesa.
Karikakar kallistamas sirget kasepuud,
mere kaldal jalutan ja ootan väekat Kuud.
Kasteheinad hõbetavad
lembelt mere piiril,
keset kive õitseb lilli,
imetluses viibin.
Mul tundub, et lilled kui räägiksid
oma tundeist ning hoolivust vajades.
“Rõõm sünnibki õitest nii väikestest,
koloriitsed on värvid teil,”
kiidan ma neid.
Su kõrval ma kõnnin,
mu käsi Su käes,
Sa õisi mul kingid-
Su silmi ma näen.
Su silmades allikas voolab,
silmad selged kui vääriskristall.
Neist helgust ja armastust hoovab,
meresina laguun taeva all.
Rõõmu tunnen nii merest kui allikaveest,
pääsulinnust ja lillede ilust.
Ausust tõotavaist siirastest silmadest,
karikakardest kaskede vilus.