Oma mere rand
Kui jäänud on
üksainus päev,
valin koldkollase
päikese
ja mere
ultramariinsinise läikese.
Mu meri
on meeletu:
kord mäslev
vahune voog,
kord tasaselt
tüüne,
sillerdust loov.
Lainete haardes
kumerad kivid
mõistavad sind –
kui pidid,
siis pidid.
Siinne loodus
on olnud lahke,
suuri kive on palju –
täis muistseid
lugusid,
põnevaid tahke.
Kaks kivi,
suured
kui karud,
truult käsikäes
ootamas –
nad mõistavad
ja saavad aru.
Justkui esivanemad
tööst küürus
seljast
hoolimata
ulatamas kätt:
„Tule siia, mu laps!
See pole
veel
jumalagajätt.”
Taamal kõrkjad
kõrgilt
kehitavad õlgu,
kiil aerupaadis
ükskõikselt kuulab,
sirutab jalgu.
Öö järel päev koidab,
meri kive
kui poegi
oma embuses hoiab.
Üksik puu kaldal
justkui kipuks
merele,
juured takistavad liivas –
vaatab igatsedes
järele.
Täna tuul
tahtis lendu
mind kanda,
kuid ikka
tulin ma siia,
oma mere randa.
Päike suur
kõrvetav kera,
vahel pelglik
kui pruut,
vahel võimas
ja terav.
Vana kalmistu
kõrval
üks hele maja,
mina vaid
selle kõige kaja.
Krobeline kärnkonn
mõtlikult trepil,
kortsus kobruleht,
õied sirelihekil.
Ükskõik
kuhu elu püüab
mind kanda,
jõuan tagasi siia,
oma mere randa.