Öö vastu hommikut!

Kui muistses Kalevite kantsis,

Vallikraavis Vetevana tantsis,

jõi puhtast Soolikaojast vett,

see ei olnud meeltepett.

Astus läbi sahiseva rohu,

vaatas on vast tohu-pohu,

Vallimäel on sarvis pull,

otsevaates linnus, tuld!

Veereks alla mööda mäge,

ei saa, pole rege!

Hoopis olema saab siin,

Grossi trosstee alla viib.

Tuleb tulla alla linna,

turuplatsi sirgel rinnal,

Merineitsi kutsub kaasa,

teevad tiigis pardirallit,

Aquas, pagan, pilet kallis.

Mis saab teha linnas siin,

Pihlakas on magus piin,

võtaks koogi, parem kaks,

tuleb juurde rõõmus jaks.

Teatripargis mõlemad.

Kaduvikuvaimu kohtavad.

Too siis annab neile nõu,

piletitest saanud põud,

tuleb suveks välja minna,

Lammasmäel ju puhkab Robin,

mimeks olevat tal Hood,

äge mees, ei lihtsalt muud.

Suvelavastusel käidud,

Sammuvad nüüd kolmekesi,

alla mäge, jutt on kasin.

Vetevana komistab,

ennast kinolinal tabab,

muistsed müürid,

ei näe muud.

Keset kino, äge mood.

Tuleb meelde, kunagi ses linnas,

Pikal tänaval ta,

värsket õhku hingas.

Ajalugu jälle kordub,

Tarvanpääna miski vooldub.

Ilus linn, sa ilma-ime,

vastu tuleb spordihing,

ööjooksust märg veel king,

nii nad neljakesi koos,

Palermos lippavad trikoos,

sääskedel on seekord pidu,

Merineitsi imeilus.

Aeg on tõusta, aeg on minna,

jalga panna tantsukingad,

meeste tantsupidu cool,

staadionil aplausist skoor.

Vetevana siiski hiilib,

tahaks tantsida siin ringis,

Merineitsi, oh sa ime,

meeste keskel tiirleb, ringleb.

Vat kus elu, elu sees,

Rakveres nüüd veri keeb.

Aeg on tulla, aeg on minna,

unenäost sa avad silmad,

oleks nagu päris olnud,

varbad märjad,

käed on tolmus.

Ajalugu rõõmsalt kulgeb,

hinges olemas on veel,

tantsulust ja teatrihimu,

jooksukingad kapis rivis,

elu on kui kivist tee,

virulaste igavikualleel