Paadunud urbanist Räpinas

Varavalges uni lääb, ma astun õue;
ja kassa nääd, mis vilgas tegevus käib sääl!
Vint – ussid nokas – ülejäänud põues,
vingus poegi tõttab toitma kellapäält.
Ehmund mesimumm, veel ausalt – viimsel hetkel,
jõuab tõdeda: kuldkihisevad neeruveed!
“Sa mies ehk kurat vaatad ette enne –
kui mõnitama asud püha elutööd!!”
Sest tõesti – kes siis kusesena tahaks,
lilli tervitada, õisi emmata?
Vaid inimloom, se sant ja paha
(tähtis raha),
vahib ringi, selmet naahui tõmmata.