Paiga luule

Vahel, kui tunned end üleni õites
ja miski teeb hingele pai.
Ennast ikka ja jälle leides,
paigast, mis kord nii armsaks sai.
See on kodu, mis annab sul sooja,
meri ja päike nii soe.
Sa ise oled õnne looja
ja muu siin lihtsalt ei loe.
Kodumaa mulda sätid seemne
lootes, et sirgub sealt õis.
Kandes endaga sügavat kirge,
kastes ta elule tõid.
See armastuse lill …
… mis mustast mullast sai alguse
ja taevast sinisest … valguse.