Pangodi arm

Mu kallis Pangodi järv!
Ammu pole mu silmad –
saanud heita sulle pilku …
Sellele mäekesele,
sinu armsale künkale!
Sinu vetesära puhtus
ning liiveldav liiv –
libiseb uneliselt mult käest …
Kuid suvi saab
viimaks jällegi läbi …
Mulle igaveseks –
hinge oled soikund
koos rõõmsa suve sumega …
Kõik võib muutuda –
ka sinu mälupaik,
mis seegi kord,
vedas õnnelikult mind –
sinu poole tagasi …
Hoopiski uute,
kuid omade inimestega …
Sama armas rõõm,
ikka, nüüd ja praegu …
Täidab meeldivalt mu südant,
potsatades rmk tagalasse …
Ennenäe olengi Tagasi!
küll aeg on kiirelt möödunud –
kuid sinu looduse ilu,
ajas olnud vääramata jõuga …
Inimestest olnud puudutatud
ja samas jäänud nii puutumata …
Nautides armast vaikelu …
Ei mõista …
Kuhu viinud mind nüüd need teed …
Need saatuslikud käänakud,
mis toonud hoopiski mind –
Vabaduse värvelevasse märki …
Ühte ja teist rada,
kord sai proovitud,
kuid näe, ikka eksin ära …
kahjuks täna,
ma siia jääda ei saa …
Palumäe pühasse rüppe,
unelisse suveilma naeratama …