Pärnaka rannasurve

Olin minagi kunagi naisteplaaži püsikunde,
päevitades rannas veetsin suure hulga tunde.
Sooviks oli olla Pärnu linna pruunim tšikk,
kuid teekond selle tiitlini näis lootusetult pikk.
Sest rannarahvas aprillis luiteis päevitamas käis
ja agaramad pruuniks olid saanud juba mais.

Seepärast südames ma tahtsin olla mulatt,
aastaringselt jumekas, mitte valge nagu vatt.
Siis polnuks vaja nõnda palju rannas aega veeta,
oh miks küll kahvatut siinmail ilusaks ei peeta!

Igal aastal kevadel kõik see kordus taas,
möödund’ suve jumest polnud säilind´ ükski raas…

Kuid nüüd on ajad muutunud ja ka ajas mina,
haruharva minu kotist leiab rannalina.
Vahel on mul kahju hoopis randa jäetud ajast,
põletatud nahast, mõnest kõndimata rajast.

Sestap rannas olla võin nüüd rahumeeli valgeim tšikk,
kahvatu, glamuuritu ja üldse mitte šikk 🙂