Peibutav udu

Hommikust hämarust peibutab udu.
Lainetab, lookleb ja leemendab sudu.
Nullib nähtavust nooblite naabrite eest.
Selekteerin mina silmaga keskpaiga seest.

Taamal tasaselt taarudes tammuvad inglid,
vaatan vagurat viirastust-vilkudes plingib.
Mu meeltesse müstilist mälestust kandub,
teispoolsusest taieseid teadvusse randub.

End röötsakil ruunake ringutab virgeks,
seal sasitud setukas lakka seab sirgeks.
Hõbesarvine hirveke hiilides astub,
Kahlab kepsakas kitseke temale vastu.

Ma silmade supeldes solistan sudus,
kepsutan kõrvaga kasteses pudrus.
Udu uurides ununes aja sees ruum,
avanes aeglaselt teadvuse tuum

haapsalu luuletus

Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht:

Vaata parimaid luuletusi

SAADA MEILE PÄRING!

Lisa ka oma e-posti aadress ja failid ning saada päring. Ootame.