Peraküla rannas

Taas lahkun linnast, mis mind ebakainelt piidleb
kui istun bussi sada nelikümmend kuus
ehk küll mu naine selle pärast vahel riidleb
on kalapüük mul ikka vana armastus

Buss peatub Nõval, seal kus männist nõrgub mett
tee Peraküla randa kulgeb, tolmjaspiimane
vaid näiliselt mind mööduv auto laseb allavett
moraalses ülekaalus kindel, viskan koivad liivale

Küll praeb see juulipäike, unustasin vist
et lestapüük on südasuvel needus
ja tulus sügisel, mil liiv ei kanna pidulist
kes jaaniööl siin pruudi ümber keerdus

Öö tuleb külm ja seiklejaile armutu
ja kalatu, neid siin vist üldse harva kohtab
kui visklen rannaliival, loll ja aluskarvutu
üks loom mu kõrval elegantselt ohkab

Ma pole allaandja tüüp, kuid õppetund on käes
veel vise viimane ja ridvad ongi koos
kui männimetsa keeran, silmanurgast näen:
päev tõuseb merest nagu hõõguv roos

Siis tuttav bussipeatus ootab, kus üks külatädi
küll iseenese, küll käoga ajab juttu
ta mind ju igal juhul nägemas on läbi
et minulgi see suvi läheb ajalukku