Puu

Ta seisis,
jalad surutud maasse,
käed sirutatud taevasse.

Oli üksi,
avali lõhkuvas äikeses,
kaitseta lõõskavas päikeses.

Oli leplik,
uputas kurbuse vihmatulva,
ahastas valu ööhõlma.

Oli alandlik
oma alastuses keset talve,
huulil ärkamiseusus palve.

Oli olemas
eile, täna, homme – igavesti,
oma kohal uhkelt seismas püsti.

Oli lahke,
rändurile pakkus varju,
pidepunktiks olekuga harjus.

Oli side
maa ja taeva vahel,
kiirgas endast võimsat elutahet.

Lõpuks väsis,
lasi rüppe kuivand käed,
tühi oli eluringiväest.

Oli andjaks,
hinges ikka toojaks,
viimseks kinkis ahjutäie sooja…