Rakvere

Öine linn,

tulede sära,

see ei ole Tsikago,

kus pidevalt kära.

Varane hommik agulilinnas,

turuplatsil pühitud pinnas,

jalutan koeraga,

keskväljak kirju,

kollased laternad,

piiluvad silma,

tuttav maakler lehvitab aknast,

tema ju kuuleb,

mu koer klähvib vapralt.

Rakvere hommilk,

kõik vuravad tööle,

mõni käib jala,

mõni ratastel pöörleb.

Purskkaev kevades, niiskusesadu,

oo millist värskust ma adun.

Astun edasi,

koer tõstab jalga,

ei tema oodata malda.

Vaatan Pärt poiss ikka veel kohas,

kust eile teele ta rattaga tormas.

Sooviks jõudu, ei tema kuule,

ikka naeratus tuleb mu suule.

Hmm, mõtlen, mullavall suur,

tassiks laiali oleks siin ruum,

mänguväljak lastele, emmed etskae,

rõõmust, naerust kõlaks kesklinna aeg,

isad istuksid kollastel pinkidel,

nende meeled oleks ka õhtul vinklis veel.

Vast Pärt mõtleks vases,

teeks lahti suu,

tooks kuuldele laulu,

hüüaks: „Auu!

Elagu Rakvere, väge täis linn.

Olgu õnnistatud vaba,

sini-must-valge pind!“