Räpinas ei räpi!

Oleme me kihelkonnas,
mille nimeks Räpina,
nime põhjal see on
ühe stiili kodumaa,
siililegi selge, et
meilt oodatakse räppi,
keegi juba näpib
nutitelefonis äppi,
et saaks teha klipi,
kuidas jääme meie häppi.

Räppi räppima peab ikka
inimene tume,
parem ärme selle üle
üldse arutleme!

Räpp ei kõla,
räpp ei kõla,
räpp ei kõla räpina
siis, kui räpib kahvanägu,
kelle koduks…

Ärge üldse kahtlustage
räpilikke jooni,
meie teeme hoopis
melodeklamatsiooni.
Mõttetihedus ei kipu
lagunema koost,
rütmilised riimid
kodukoha ajaloost.

Räpinas on vabrik, mille
vapinimeks Rappin,
tehtud on seal paberit ja
tugevamat pappi,
selle eest sai mõisahärra
rämedamalt pappi,
temale see klappis, tema
pani selle kappi.

Tänapäevaks mõisahärraga on
ühel pool,
muuseum ta lossis on ja
muusikute kool,
tõllakuuris loomemaja,
millest otse just
pargi äärest minnes
õppida saab aiandust,
muudki toredat, mis
ausalt öelda
lausa lust.
Räpiks läheb kätte, aga
ei me palu vabandust.

Nüüd on valmis nikerdatud
haldusereform,
vallana on saavutatud
kihelkonna vorm.
Rõõmu pärast püsti seisab
Mehikoorma torn,
mille otsa keeratud
elektriline pirn.

Aga mitte mingil juhul
räppi ei me tee!
Ruusalt lähme veduriga
Veriorale.
Aga Verioralt
juba oma jalaga
suvalise suuna
võime välja valida.

Õige räpinlane võtab
ikka ainult siis sõna,
kui temal midagi ütelda on!

Räpp ei kõla,
räpp ei kõla,
räpp ei kõla räpina
siis, kui räpib kahvanägu,
kelle koduks
RÄPINA!

Foto: Marcus Deretten