Rukkirääk

Öö hakul laulab põllul rukkirääk.
On ammu koolnud sulane ja karjus
ja Kilgi pererahva viimne jääk
on hääl, mis kaebab lombi ääres varjus.
Ja mul on suveõhtul kurbus suus,
kui tema laulab mulle: leia uus.

Uus kodu leia, võta ette reis
veel täna. Inimene leiab pelu
siit kaugel. Mitte taluvaremeis,
vaid kuskil, kus käib kiiremini elu,
seal, kus saab sirgeks käänuline tee
ja kus on ammugi kõik teised ees.

Uus armsam leia – miks sa ootad veel?
Nii kaua tõesti mõttetu on loota.
Kel ilus nägu on ja lihtne meel,
saab sulle paremini õnne toota.
Uut juba homme leidma mine õue
ja peida vana unustuse põue.

Ja lapselik rõõm – lisab lind –,
see jäta ka, et elus läbi lüüa.
On elu kalk ja koorem saadab sind –
teed tööd ja kannatad, et saaksid süüa,
sest ainult nii võid olla nagu teised.
Siis vaikib rääk ja taamal muuvad veised.

Oh rukkirääk! Mu kodu, millest und
näen elu lõpuni, küll vaevalt muutub.
Kui kasetüvedele langeb lund,
või siis, kui pajuurb mu nina puutub
ja näen ta kohal kahtteistkümmet hane,
on liiga loomulik ja liiga lähedane.

Ja sina – et su unustama pean,
kes nõuda võib, see kaotab võimaluse.
Maist sarmi ma ei püüa, sest ma tean
silmsidet vaid, mis läbi lõpmatuse
mind nõelates teeb head kui mesilane.
Sa liiga loomulik ja liiga lähedane.

Jääb alati mu sisse vaikne rõõm,
et maailm tuksub ja ma kümblen temas.
Ehk küll mu ümber kõrbeliiva lõõm
või lumetorm, mis huilgab, suurustlemas,
see tunne, mida tähele ei pane,
on liiga loomulik ja liiga lähedane.

Nii tunnen. Ja ühtäkki tihnikust
öö hakul tõelist rukkirääku kuulen.
Ei toonud tema mulle segadust,
mu oma mõte tõi ja haihtus tuules.
Nüüd olen kodus, unistades sinust
ja vaikne rõõm öö hakul kiirgab minust.

Foto: Corn Crake, Sergey Yeliseev