Rüno saar
Keset kevadist õierikkust
ja lõhnade külluslikkust
tuul veevälja kõigutas
ja laineharju vahutas.
Mereteel saarele Rüno
vahustel lainetel ulpis,
ja sõitjaid üles-alla loopis
kiirkatamaraan Rüno.
Siinilmas kõik kord lõpeb,
nii ka piinarikas meresõit,
ilma kaotusteta lõppes,
ka mandrinaiste laevasõit.
Nad saareõhku ahmides
maismaa poole sõitsid,
merest kaugemale jõudes,
metsade kaitsvust tundsid.
Saarel laiutas õhtuvaikus,
ainult linnulaulu kaikus.
Õhtupäikse kiirte võlu
leevendas õõtsumismõju.
Suitsuvorst ja valge vein
olid triol õhtusöögiks
Ruhnumaja köögis,
selles Oti disainköögis.
Saare ööd valged ja vaiksed.
Hommikud linnulaulused.
Ainult möödujate „tered“
töötegijaid kõnetasid.
Mandrinaiste töökus saarel
ei jäänd märkamata meestel.
Kiidusõnu ütles Vitali,
see, Mandrilgi tuntud, Vitali!
Ei, ainult tööd nad vihtunud!
Mererannas nad uitasid,
soojal liival lamesklesid.
ja laintelaulu kuulasid.
Limo rannaliivad laulsid,
ja männiladvadki laulsid.
Igal männil oma kuju,
nii kuidas loojal oli tuju!
Kuunsi nina päikseloojang
ja merelt peegelduv loojang!
Nähtus ju igapäevane,
aga alati erakordne!
Ammutasime endisse
päikeseloojangu värve,
lõhnu värskeid kevadisi
tänu oma meeltele.
Igaüks meist erinevalt:
teadlikustamise võimest
tunnetas objektiivsust
ja ka subjektiivsust.
Nõnda saime elamusi
igaüks meist erinevalt:
põhjuslikkuse, ruumi
ja aja piiride sees.
(I.C.Puri)
Foto: Tuulelaevad