Siin on olnud alati aega
Kummardab vaikselt hallisegune pajupuugi
selge veega külma allika kohal.
Köögis taimede õisi ja ja juuri
vastavad teadmised olid kokal
ning alati puupliidil podises supp
teenijatüdruk turgutas väikseid ja suuri,
ning uksel keeratav nupp.
Ma vaatan seda pisut kortsus ja katki olevat pilti
hoian oma pihus ainukest mälestust kollasest suvest.
Põhjapoolse terrassi klaasidelt peegelduvat põlispuude latvu
ning lossi küljel kasvavaid pärastlõunaseid varje
paljaste varvaste all mõisapreili roosiaia kruusatee tolmu
Ajad sobivad suuremasse pilti kui mõisahoone vundamendi kive laoti
Ajad peksavad segast ja tõrjuvad välja,
aeg annab omad ja vormib võõrad.
Ühest teeb õige ja teisest reeturi aeg,
aeg annab ära ja ootab tagasi.
Kõnnivad kammerteenri toas vaimud
ema, isa, laps, õde või vend
Haarata neist ei saa, pihku jääb vaid
üle käopesa sulgede lend
Vahaküünalde valguses helendav mõis,
tõllakuurid, juustukelder ja mõisasüda.
Seal kõrval pesuköök, laudad või hobusetall
võis olla ka sepikoda, saun, küün ja viljapuuaed.
Piiri ringis küünid, veskid või moonakate majad
isegi kirik ja kalmistu kusagil veel.
Sealt roosiaiast alla, kaunis vaade lossi järvele
seal sild, hirveaed ja truuduse tamm
Mõisapreili juustest kadunud kuldne kamm
Apollo Belvedere pronkskuju põline kivi
See oli aasta 1885 kui valmis lumivalge loss
ja hinnas oli rubiinidest pross
Pimestab sügavuti läbi, haagib nende ajaga
korraks heegelmustrit aimav pilk
mõis täis kurba kaotusvalu
ja loss oma perekonnale koduks
siia kus nutiseadmeid ei köitnud pilku
aega, kus puudus elekter
kui siin elas parunipere ja neil oli kuulus nimi.
Foto: Aron Urb