Südames elan lapsepõlvekodus

Kastemärjas murus väsinud jalgu jahutasin.

Lindude piiritud meloodiad ärksalt kõrvu paitasid,

mu meelt lahutasid.

Hommiku udus miraažina kumasid soovid,

mis täitumata veel.

Kustumatud väikesed jalajäljed porisel metsateel.

Metsast kõrvu kaikus lapsepõlve naerulagin,

hobuste kapjade metsik end kaasakiskuv plagin.

Kuigi sammud harva nüüd leiavad tee sinna.

Ihkab süda vargsi tagasi koju minna.