Südasuvine Eestimaa

Päikese pehmuse puudutav pihk,
tema vereva valguse viirgude vihk
õrritab hommikul hõbetand õhku,
paneb püüdluste püünele pisukest rõhku.

Siin sagrise sünnimaa suvises süles
ma vangerdan voodist end varakult üles.
Hullult hellitav headus on huulil ja hinges,
hurm hullava haavlina joonistab ringe.

Kui rääguke rukistes rõkatab rõõmust,
Siis mu sisemus sootumaks joobub sest sõõmust.

Las jäädagi juulikuu janused järved
Ja mesilamaiste mummide kärjed!
Las ollagi ohaka,-oblika ornament siin,
täis lehvivaid liblikaid luhad ja niit!

Las lendavad, laulavad lõbusad linnud
ja hingedes hoomaku hoolimisinnud!
Las kuulaku kõrvad, kuis kukuvad käod,
me rullime rõõmsateks rangemad näod!

Las ollagi murused mättad me maadel
ning kivid ja kadakad kodustel saartel!
Las söövad ja susklevad sarvede segus
me lehmad ja kitsed seal laante sees redus!

Las õdusaid õuesid jahutab kali,
grillpidudel vatsasid raputab nali!
Las auraku kuumuses auto all asfalt
ja juulikuust joobugu autojuht Osvald!

Las päikese pehmuse puudutav pihk
tema veereva valguse viirgude vihk
õrritab õhtuti armunud paare,
kutsub pingile pihtima memmi ja vaare!

Olgem suvega semud ja temaga mestis,
tundkem puhkusest mõnu siin koduses Eestis.