Sügisene Pirita

Oktoobrilõpu päeval, lõuna paiku
ma Piritale minna ihkasin
vaatama neid imelisi paiku
kus suvel palju käia tihkasin

suvi ammu möödas, jahe rand
hing see siiski Piritale kiskus
valmis vaim ja kõnni ootel kand
mu keha otsustavalt bussi viskus

Reidi teelt kui meri silmi puutus
bussiaknast vahvam vaade sai
olek mediteerivamaks muutus
meri kutsus, lõputumalt lai

hallid pilved taevast varjasid
päikse ilmumine viibis veel
suured laevad laineid harjasid
võttes hoogu alustatud teel

kiirenevas tempos kursi leidsid
müstilise linna hõngu kandsid
reisijaid ja kaupu endas peitsid
imetlejal uhket vaadet andsid

kaunid laevad läbi uduloori
muistse linna aura kaasa viisid
läbi kajakate naerukoori
saatjaiks lainte mühisevad viisid

lumivalged luiged mere pinnal
pardipered pehmes vetevahus
triivisivad karastunud rinnal
kivirahnud seisid õndsas rahus

minu bussist, suurtest laevadest
vanalinn jäi kaugemale maha
jälgegi ei argivaevadest
kõik see juba raputatud maha

ma Piritale jõudsin õige pea
jahisadam tundis ära mind
jäi seljataha klooster, „Siin on hea.”
käis mõttest läbi, püha siinne pind

peagi ranna piiridesse jõudsin
kergel jalal meretuulte valda
kindlalt kivimuuli poole sõudsin
suvel kus masseeritud sai talda

muul mind lahkelt kandis mere peale
raja lõpus võtsin aja maha
saatsin pilgu männipuude reale
metsale, mis jäänud randa maha

keset rohelisi männipuid
osad puud veel kuldses lehekuues
vaatsin vaateid nõnda hunnituid
ranna kandis, mis nüüd kliimas uues

niiske, jahenenud liiva peal
jalutajaid leidus üksikuid
riietuskabiine polnud seal
ei vahetatud enam püksikuid

seisin, ümbritsetud võimsast merest
ummiklaine laksti tabas muuli
sain ma osaks värvi-lõhna perest
kopsu neelsin soolakamaid tuuli

kaugel linna kirikud ja tornid
silmadele õnnist puhkust andsid
ei nad näinud üldse mitte mornid
mõttelõnga ajalukku kandsid

sirge muuli lõpus on see paik
vaadata kus enesesse hea
kui paradiislik puhas värvilaik
horisondi suunas kerkis pea

pärast muulil käiku kitsaid radu
männisalus rõõmul tallasin
õnneks teed ei silendanud sadu
vaimu õnnest üle kallasin

jah, Pirita, Su meri, metsad, teed
Su klooster, jahisadam, rannamajad
nii üliarmsaks kujunenud need
kui ajas oma lugu vestvad kajad