Sügisest kevadesse

Langetõbi tabas lehti,
ükski puu ei enam ehtind
ennast lehekullaga,
seisid puhta paljana
varsti keset tuisuhangi,
jalgupidi lumes vangis.
Lõpuks külge hakkas nohu,
päike soojust saatis rohuks,
sellest suisa üle jäi,
kleidi selga panna sai.
Rohelises keerutades,
ilu üle imestledes,
kevadet taas teretades.