Suure-Jaani

Paisjärvelt uduloor tõuseb,

kaldal kirik kõrgub kui loss,

sammud hilised kaarjal rippsillal,

kui ununend muinasloos.

Välgub mõõk Lembitu pihus,

pole kivist vaid terasest see.

Kuju tõuseb, end ringutab pisut,

Lõhaverre viib siit tema tee.

Laval hääbuvad viimased sõnad,

keegi hämaras harjutab seal,

kuni lõhnadest raske öö laskub

ja hingel on kerge, on hea.

Kui maailm on raske või kuri

väikelinna mu rännak mind viib.

Suure-Jaani kui valendav puri

metsast kerkiva päikse kiir.