Teel koju

Ajapeegli kriimunud silmades
kõnnin mööda liivast teed
kord mäest alla ja siis üles
elurahutus võngub südames

ma pole siin üksi
tummad iludused ümberringi
näe, vankumatud männid
õitevahus toomingad
lopsakad kased
sekka teravmeelseid kuuski
kõigil neil oleks mulle mõndagi öelda
aga …

puudest õhkav rahu voolab aegamisi minusse
ja linnaärevus hääbub looduse eheduses

kuni mind tervitab elusid hoidnud vana maja
puuriitade ajatud müürid
saunakorstnast tõusev suits
isa ja ema südamesuurus
ning armastus

olen kohal
olen kodus