Teel koju

Täna kuulda on Neptuni häält,
veel vaikselt, justkui laste salajuttu.
Kuid varsti, vahuste lainete päält
saab lugeda hoiatust- mine siit ruttu.

Kainest mõistusest tugevam kirg,
süüdi end enda ees tunda ei suuda.
Vihmasel kaldal hing vaba kui virg,
küll tahaks, aga ei miski mind muuda.

Ja tuules lehvib mu punane seelik,
jalad vihma eest kaitstuna säärikus.
Olen nüüd krutskeid täis koolieelik
ja lompides hüpates kaob mu väärikus …