Toomemäe äng

Ööpimer

Hõbepaju okstest,
mis pühalikul ilmel,
läbi läind aja ja vee …
mis läbi teind ajalennu,
lennutatuna tuleviku fortuunast …
Heade mõtete aed –
koos oma ja võõraga,
ilusa ja eluta …
See virvendavalt sätendab,
suvise päikeselõõma võlus …
Unistuste puhkus välismaal –
muutub haiguste rüpes
hoopiski Tartumaa millenniumiks …
Mille uhked paralleelid –
ei ole sugugi tundmatu
ja ebamaise näoga …
Ikka kodumaise valuga …
Mille valgustatuse mäng –
võib teha masendusest rõõmu,
ängist harmoonia
ning valu ilusaimaks õnnistuseks …
Ma ei väsi kunagi ära –
Tartu valust,
mis koduks suurele loomele,
meie armsas kodusängis …!
Ma ei tüdine ära,
ja sa ikka …
Tõmbab mind alati tagasi …
Ilma tartu loome rõõmuta,
ei saa, ei tohi lihtsalt ilma olla!