Tuuleluule

Isegi tuul Sa ulud oma tuules,
hetkega tõmbad maailmale selga tormise kuue.
Kuid siis ühtäkki vaibud ja avaneb vaikuse suue,
puulehed on õrnad ja siis sosistavad ainult armastuse huuled.

Tuulekoda jahvatab ja jahutab kuivand selga.
Janustele juustele toob pilvevihma märga.
Päikene säravalt Sind ei pelga,
ühtegi karastatud põldu Ta ei jäta nälga.

Kasvatab pinda, nagu ka härga,
vahel tuleb piksenool, mis kõuega lärmab.
Tuulest on kootud kogu Su pilvehool,
kaasa toob südame, mis alati põksuvalt noor.