Udude taga

Seal udude taga on metsad
ja metsades muidugi puud.
Ent usu, usu mind, et sa
veel näha võid midagi muud,
sest silmade sulgedes tajud,
et rõskus vaid petab me meelt.
Kui udujoom võluväel hajub,
siis mõistadki haldjate keelt.

See tundub kui õrnhele kannel,
mis peidetu nähtavaks toob.
Ja juba neil annadki vannet
ning hõbedat pihust veel jood.
Sa meeles pea, meeles pea ainult,
kui kõrvust kaob haldjate hääl,
siis avades silmi saad aimu –
sa hetkeks said olla vaid sääl,
sest hõbegi oli ju vesi,
mis loorina kattis kõik puud.
Kuid usu, et haldjas nii pesi
su käsi, su nägu, su suud.