Üks paigake siin ilma pääl

Mu kallis isamaa
Ja armas emakeel
Need salmid ma pühendan Sulle

Mu süda vaid Sinule lööb
Kas tead, miks ta Sinule lööb

Su rüpes lapsena sirgusin
Huulil helises Koidula viis:
Meil aia äärne tänavas,
Kui armas oli see

Peas kandsin ma karikakardest pärga
Kuldsel viljapõllul ma rada
Läbi taevasiniste rukkilillede endale rajasin

Suvine soe vihm minu ihu ja hinge kastis
Jooksin kilgates vihmavee lompides.
Päike pilve tagant piilus ja veega ühte ta heitis
Vikerkaare taevanõlvile maalis

Ma sukeldusin Su pehmetes järvedes
Ujusin liivarandades
Pritsides veepiisku taevasse
kuni tundes, et oleme üks

Mööda niite ja metsi ma uitasin
Su ilu ja jõudu ma nautisin
Loomapoegi ma paitasin

Emakese Maa mulda ma embasin
Me südamed ühes taktis siis lõid
Su viljadest metsas ja aasal ma toitusin
Süda ja silmad õnnest naermas

Kui rõõmustasin, siis rõõmustasid koos minuga
Kui kukkusin, siis lohutasid Sa mind
Ikka mul keelel ja meelel
„Meil aia äärne tänavas,
kui armas oli see…“

Sina, mu kallis Eestimaa,
Lubasid sirguda mul
Enda rammusas mullas tammena taevasse
Sirguda hingel tugevaks kotkaks
Kes iial kartma ei löö

Aastaid lennanud taevalaotuses kotkana ringi
Leidnud end taas Sinu juures ma
Nüüd tagasi olen ma lennult nii pikalt –
Tean, et õige on see

Meil aiaäärne tänavas, kui armas oli see