unelmate veranda
siin on värske kohvi lõhn
kandikul on soojad saiad
hommikune karske männiaroomine õhk
libiseb läbi õõtsuvate kardinate
külm õhk paitab me käsi ja õlanukke
villase teki varjus tihedalt teineteise vastas
jüri siruleb paljad varbad kutsika kasukas
minu pea jüri rinnal silmad suletud
jüri mahe ja madal hääl loeb Õnnepalu tekste
„…õhtu tulles nõjatuda hargivarrele.
või seista niisama, kuulata linnuhääli.
miks on see lihtne õnn nii kättesaamatu?
isegi kui ta on nii kättesaadav.“
peatükkide vahele silkab ta tabavaid vaimukusi
ja mina uniseid naeruturtsatusi
aknalaual peseb kass uinuvalt vurrusid
ega ajagi kohvitassi ümber
roheliste taimede vahelt piilub kollane päike
paitab jüri ajamata habemega põski
õuest kostub linnulaulu
tuule õrnu sosinaid
aknahingede harva kriuksu
hommik on pikk, haigutav ja kuhugi pole kiire
enam ma ei tahagi
et keegi mind kusagil ootaks
ma olen lõpuks ometi
lihtsalt kodus
