unelmate veranda

siin on värske kohvi lõhn

kandikul on soojad saiad

hommikune karske männiaroomine õhk

libiseb läbi õõtsuvate kardinate

külm õhk paitab me käsi ja õlanukke

villase teki varjus tihedalt teineteise vastas

jüri siruleb paljad varbad kutsika kasukas

minu pea jüri rinnal silmad suletud

jüri mahe ja madal hääl loeb Õnnepalu tekste

„…õhtu tulles nõjatuda hargivarrele.
või seista niisama, kuulata linnuhääli.
miks on see lihtne õnn nii kättesaamatu?
isegi kui ta on nii kättesaadav.“

peatükkide vahele silkab ta tabavaid vaimukusi

ja mina uniseid naeruturtsatusi

aknalaual peseb kass uinuvalt vurrusid

ega ajagi kohvitassi ümber

roheliste taimede vahelt piilub kollane päike

paitab jüri ajamata habemega põski

õuest kostub linnulaulu

tuule õrnu sosinaid

aknahingede harva kriuksu

hommik on pikk, haigutav ja kuhugi pole kiire

enam ma ei tahagi

et keegi mind kusagil ootaks

ma olen lõpuks ometi

lihtsalt kodus