Vaikuse mõnu

Liblikad, mesilased, põllud ja imelised hetked,
Kastemärjad hommikud ja valged õhtud.
Need on justkui elu jutukatked,
mis nii õpetlikud ja siiralt puhtad.

Mõnusaid tunde metsade vaikuses,
kägu kus kaugustes kukkumas.
Võrkkiige tasasel kaitsval sahinal
suus metsmaasikad sulamas

Nii saab hullunud linnast eemale
Nautides vaikust, rahu ja tüünet olemist.
Pilk mustavale metsale taandunud.
Kuulen – sosistab: „Kallis, aitähh Sulle tulemast!”