Valge daam

Aeg mäletab, kus pleekind luud,
ei sellepärast veel ta kelgi.
Kuid vaiki ei jää rahva suud,
kõik ulataksid piigal nelgi.

Kord aastas end ta ilmutab,
too valges kleidis kaunis daame.
Kel veab, sel silma pilgutab:
ehk kord ka meie kokku saame.

Seepärast suvelõpu eel
suur rahvavägi koguneb –
kõik vaprad päästma tulnud daami.
Neid igast eesti nurgast teel
nüüd paljudki Mercedesel
(veel mõned valgel hobusel)
rüü raudne ulatumas maani.

Küll daam on andnud „korvisid“,
aeg pikk kui armastuse ime.
Ei ilmas leidu tornisid,
mis kannaks Valge daami nime.

valge-daami luuletus

Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht:

Vaata parimaid luuletusi

SAADA MEILE PÄRING!

Lisa ka oma e-posti aadress ja failid ning saada päring. Ootame.