Võsu

Ükskõik kus viibin, mul meenud,
kui vaim vajab puhkust,
mõtlen end kuumale liivale,
unustan kõik.
Lainete rulluvast kohinast
heliseb üle
vaid naerukajaka
muretult itsitav hõik.

Tean, et su talved on
suvega võrreldes vaiksed,
luidetel vilistab tujukalt
tormakas tuul.
Kuradisaar
teispool pakases jäätunud lahte…
Hirmunult maa poole hoiduvad
vildakad puud.

Kevadel virgud,
kui toomingas lennutab lõhnu,
jändrike mändide koore alt
niriseb vaik…
Lapsepõlv meenub,
kus liiv, päike, meri ja suvi
samastus Võsuga.
Kodu on ilusaim paik!