Keset mede taluõue seisap kooguge kaju
ja temä kõrval ruhve looma joogiviige.
Säälsaman suur ja haraline vana paju
ja nende kate vahel konnaloimp viige.
Seda vett siit kajust om kik henge juunu,
kost talvel päält jääd tul´li lüvvä purus.
Vett pangige kambre iga põlvkond om tuunu,
aa täempe vett pump säält üles surub.
Paju otsan om kiik ollu latsil alati,
üles-alla kuus põlvkonda sääl käinu.
Tülli mintus ja silmävett ka valatus
ja järjest kik oma ellu ärä lännu.
Paju aastit tagasi maru murdse maha
ja lännu om ka kikk vanembe põlvkonna.
Uut puud sinna kennigi istute ei tahagi,
aa kajulumpi kevade tuleve iki nii konna.
Kajul kuuk om allen ja otsan pang,
vett temäge võtta pole enam vaja.
Aa kiik nella postige iki kaju man,
latside naaru ja kisä iks sääl kajab.
