Pengil istu ja prilli om nõna pääl,
mia vahtse seda vana pilti.
Üits elu nännu vana maja seisab sääl
ja küllen ei ole üttegi silti.
Sedä silti ei ole vajagi,ma esi tää,
mis nimi om tal ja kos om ta koht.
Me kikk latse jo kasusime sääl,
sinna tilliksesse kambre pallu ära maht.
Kuus põlve tagasi miu esivanembe
selle maja sinna kuun ehitive.
Kõvat tüüd teijve na mõlembe,
kokku vedasive hunniku maakive.
Palkest sai siss maja ja maakividest laut,
rehi, sepikoda ja lauda man kõlgus.
Kaju, sann, villä- ja rõõvide ait –
säänse uune mu mälupildin mõlgus.
Pal`lu , pal`lu om nännu sii vana maja.
Aastit om igatsorti tast üle käinu.
Rasket elu , suurt rõõmu ja lõputu valu.
Aa iki ta seisap, pole loojakarja lännu.
Pal`lu om sääl juusknu ja kasunu latsi,
kuus põlve mängnu sääl usseaia pääl.
Kikele vanembe andnu om rõõva ja pätsi,
ka mia esi jo suures kasunu sääl.
Kõrd tul`ive võõra ja pere minema aas.
Võtse ära maja, asja ja kikk looma.
Papa -Mamma siss iksive põlvili maan,
na pidive perele uut elu luuma.
Es tää talugi, mis edesi tulles.
Kikk omakse äkki olli kohegi kadunu.
Kas püsti jääs või ävib sõjatulen,
kennigi võõra asja olli majja ladunu.
Kõrran kikk olli enne ja tüüd tetti pallu.
Laudan looma ja kambre taga uibuaid.
Laubä õdaku tantsu lüüdi ja tetti nalla
ja uunide ümmer olli igalpuul aid.
Siss tetti kaluus, majja kolisive võõra,
noile kallis es ole siin kammer, ei nurm.
Lauta tuudi uue obese ja võõra looma,
Papa kikke seda põdes ja lõpus tulligi surm.
Lagi langes sissi ja põdes ka maja.
Võõras lagi sii, ei kellegi asi!
Ütel päeval aga emä ostse tagasi maja
ja meestel tetä lae uuesti kõrda lasi.
Ära kadunu om maakivest laut,
savi seintege rehi ja sepikoda.
Lambalaudas om saanu villä ait,
kadunu mõtsa veerest sann – viil mälete toda.
Nüüd elab sääl majan mede oma sõsar
ta om sääl pallu kasinu ja kõrda tennu.
Maha võtnu om igalpuul kasunu võsa,
suur usseaid uppub lilliäitsnete lumme.
