
Hüppan paari sammuga kivile,
mis kunagi oli nii suur.
Mõtlikult lehed harali
ta kohale kummardub puu.
Väsinud kellukakeral
veel vapralt püsti pea.
Päikeselaikude sära
möödunut meeles ei pea.
On alati päike ja puu
ja korraks vaid kellukakera
ja kivi on ikkagi suur
ja ikkagi väike mina.
Foto: Johannes Arro