juuksed kasvavad märjas samblas külmaks seeneniidistikuks
põsel rulluvad uduse varahommiku esimesed kastepiisad
mu naer on metshiireurg
kaela ümber võllaks kroogitud sätendav ämblikuvõrk
vihmajärgne mets kajab vaikusest vastu
sumelilladelt mustikatelt riisikale langev piisk
tähistab uue ajastu algust
ma ei tea, mis päev on, aga ta tundub nagu pühapäevahommik
jah, kusagil algas jumalateenistus
mu kõht on lage õõnes öösinine taevakoobas
miljonite tähesmaragdide ja linnuteega
põlvel, pagan, on sääsk
Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht:
Kui luuletus meeldis, siis hääleta siin:
