kodumets

juuksed kasvavad märjas samblas külmaks seeneniidistikuks

põsel rulluvad uduse varahommiku esimesed kastepiisad

mu naer on metshiireurg

kaela ümber võllaks kroogitud sätendav ämblikuvõrk

vihmajärgne mets kajab vaikusest vastu

sumelilladelt mustikatelt riisikale langev piisk

tähistab uue ajastu algust

ma ei tea, mis päev on, aga ta tundub nagu pühapäevahommik

jah, kusagil algas jumalateenistus

mu kõht on lage õõnes öösinine taevakoobas

miljonite tähesmaragdide ja linnuteega

põlvel, pagan, on sääsk