Kurese lugulaul

Soolemb sosistas Sütelembele,
Sütelemb sosistas Hiiglataadile,
Hiiglataat sosistas oma tütrele,
Tütar sosistas Tammejuusele,
Tammejuus sosistas Tulejuusele,
Tulejuus sosistas Seitsmendale Päkapikule:
Tule metsa sülesse,
Puu juure väe sisse,
Rohelise sambla saare sisse.
Musta mulla manu.
Tule kõnni kive mööda,
Iidsete kontide pühas aias.
Tule astu vihma kotta,
Pese puhtaks vanad mustrid.
Luba endal avaneda,
Et saaks maa taeva tõusta.
Suured soovid hingest valla.
PÄRIS elu maski tagant välja,
Tule otsi TÕELIST ennast!
Hakkasidki astumaie
7 vaprat rännuteelist.
Ühel ilusal pühal päeval.
Õunapuud neid imetlesid,
Suured kased kummardasid,
Lodjapuu punastas.
Pihlakas õhetas.
Kibuvits leegitses punaselt.
Tammelehed viskusid nende jalge ette.
Vahtrad väristasid oma värvilisi lehti.
Loodus kutsus neid endale külla.
Nii kaugele, kui silm ulatus,
lookles kividest aedade kett.
Vanade aegade inimesed,
Kelle käed olid need kunagi ladunud,
vihmas ja tuules, külmas ja päikeses.
Jälgisid nende tulekut.
Elu, mis kunagi siin elati,
Keriti kui film nende silme ees lahti:
Kurese sumbküla.
Vanad majad ja talukohad,
Kaevud ja allikad,
Kultusekivid,
Aidad ja laudad.
Lüpsi ootavad punased lehmad.
Noorte naer ja vanade kortsus paled.
Saunad, kus sündisid uued elud.
Kiigeplatsid ja jaanituled,
Ehalkäigud ja meheleminekud.
Valu ja vaev.
Rõõm ja õnn käsikäes.
Astusid nendega kõrvuti.
ELU, nii nagu seda elati iidsel aal,
Näidati neile kui tumma filmi.
Ei olnud häält ja värve ja muusikat.
Mustvalge maailm keris end lahti.
Otse nende silmade all.
Läbi laane nad seejärel astusid
Endiste hingede hüüded jäid selgade taha.
Loodus nad enda sülle siis võttis
Ja näitas oma sügisest pidurüüd.
Kukerpuu marjad neil maitsesid.
Metsikud õunapuud jagasid vilju.
Meelitas ka lodjapuu oma punaste marjadega:
Söö mind, söö mind, saad igavese õndsuse!
Ei me kuulanud tema mesikeelset juttu,
Tulejuus vaid temast omale kõrvarõngad sai.
Siis kuid Tammejuus nägi harulist puud
Mis lausa kutsus: roni mu latva!
Roniski, ullike, puu latva ta.
Alla kuid enam ei saanud ta sealt!
Soolemb, rüütel, siis appi tal tõttas!
Päästis ära meie ullikese!
Puu latva kinni jäänud linnukese!
Tõstis väetikese oma tugevate kätega maha
Maaema toetavasse embusesse.
Ei ole sa lind, et lennata saad!
Ei ole kala sa, vesi kel kodu!
Maapind sind hoiab ja kaitseb ja toetab!
Pea seda meeles!
Seda sosistas Puuvaim Tammejuusele kõrva.
Astusid edasi endiste aegade radadel
7 vaprat rännuteelist.
Hiiglataat tütrega ära siis väsis.
Seitsmeski Päkapikk allagi andis.
Aeg sai neil otsa ja elugi ootas.
Teod tahtsid tegemist, jutud rääkimist.
Perekond ootas ja muugi maailm.
Töö ja kohustused.
Linna mugavused.
Lahku siis läks nende tee!
Astusid edasi 4 vaprat rännuteelist.
Pilvede vahelt end päike siis näitas!
Säras kõik uueks ja puhtaks ja valgeks.
Väsinud mõttedki üle kuldas.
Siis aga, justnagu ulmefilmis,
Kollase metsa taustal,
Sinise taeva ääremaal,
Musta mulla veeres,
Astus lavale uus näitleja meie filmis:
VALGE KURESE LEHM.
Justnagu kusagilt muinasjutust
Legendide hämarast varjust
Astust ta rohelisele aasale
Justnagu ilmutus.
Märk! Oska vaid lugeda…
Lummatud teelised edasi astusid
Läbi metsa siis midagi kumas…
Keegi oli metsas süüdanud lõkke!
Astusid edasi jooksusammul
Ja ennäe keda nad kohtasid:
Aegade alguse inimese
esivanemate lapselapselaps
Oli oma maal süüdanud tuhanded lõkked
Meie auks ja metsa hüvanguks!
Hinged hõiskasid,rõõm oli rinnas
Rännak sai pühitsemise mõõtmed.
Tuli põletas kõik mis on vana.
Vanad mustrid ja vanad mustad mõtted.
Puhtaks sai igaühe hing.
Laul tõusis leegiga taevasse
kui pühitsetud sai Ajamatkade esimene rännak.
(ehk oli oma osa ka Soolembese nõiakeedusel-
lakkvaabiku tuliveel
mis märsi põhjast siis juubelduste saatel välja võeti)
Tulejuus ja Tammejuus põimisid kokku oma juuksed
Ja mingi osa neis mõlemas sai ühise nime.
See nimetu. Mis oli oodanud oma aega…
Taevas kuid tumenes.
Öö haaras oma embusesse
Nende lõkkel kumavad kehad.
Udugi tõusis ja kuu.
Ja siis astus udu seest taas nagu ilmutus-
KURESE VALGE LEHM.
Piimjas udus, pimenevas metsas kui viirastus.
Mütoloogiline kohalik elukas.
Seekord koos saatjaskonnaga.
Terve kari lehmi valges udus.
Justnagu muistendist välja astunud.
Meile näitamas uusi suundi…
Tugevdamas meis usku ja lootust ja armastust…
Siis söödud sai
(Sütelemb vorste tulel hangutas)
Joodudki tulivett.
Ajamatkade pühitsuseks.
Pimenes.
Öö oli riietanud metsa musta.
Oli lahkumise aeg.
Sest öö Soontaganas on hoopis teiste hingede aeg.
Nende hingede, kes kunagi olid siin elanud.
Sündinud, elanud ja surnud.
Nüüd oli nende kord.
Soojendada omi külmi konte hõõguvate süte peal.
Tantsida ümber lõkke ja laulda lugulaule.
Taandusime.
Kummardasime metshaldjate
ja metsa vaimude ees.
Kodu ootas. Ja lapsed. Ja kool. Ja töö.
Ja muugi maailm
oma mugavate diivanite ja televiisorite ja ostukärudega.
Musta täku seljas tuhatnelja
Läbi udu, mööda kiviaedadest,
Kihutasime kodu poole.
Lehvitasime hingedele kes sinna jäid
ootama uusi rändajaid.
Täkk oli tuline.
Tahtis meid maha raputada.
(igaks juhuks mainin et tulivesi oli tavalise auto muutnud täkuks..)
Ja saigi läbi me rännak.
Rännak vanade aegade radadel
Pärandikultuuri maastikel,
Kiviaedade pikas rajas
Leidsime tüki iseendast üles.
Esivanemate tarkused
Läbi alateadvuse seal meile edasi anti.
Oma lastele saame need nüüd edasi anda.
Tänud, Soolemb, taas ühe rännaku eest!
Olgu see märgiline rännak kui õnnistus
Ja kõikide su tulevaste rännakute esiema!