Puiestee toob järsul käänul Kärstna mõisa meid,
kahjuks pole alles jäänud kõiki vanu teid.
Paljud rajad rohtu kasvand, mälestusi veel
kõnnib mööda, nüüd on asfalt munakiviteel.
Refrään: Kodupaigas kõige kaunim on taevas,
kodupaigas nukrus vähemgi vaevab.
Ette tuleb rõõme, muret ja valu,
kodupaigas seda kergemalt talud.
Häärberis käib vilgas elu hariduseteel,
raamatuid ja keskustelu, vaimsust ihkab meel.
Teadus arstib inimsugu, mällu värskust toob,
lünki täitev ajalugu ajas korda loob …
Iidses pargis puude sosin—aja muinasjutt.
Meenutustes aastaid kosib sajandite rutt.
Astub mõte suksutalli, mõisaaita viib,
salves leivavilja kallist hoiab tänini …
Meie hing ja vana maja sõprussidemeis,
kumab möödunusse raja mälestuste reis.
Majavaimgi püüne pääle julgelt sammud seab,
tulevikku selgel häälel ennustada teab …
