Sillerdava vee sära
võlus su silmi, su meelt.
Ei olnud õhtu, ei olnud vara,
kuid pimedus juba eksitas meid teelt.
Sa juhtisid mind läbi metsatuka,
läbi kuivanud okste allee.
Kuu paitas meid läbi pilve, läbi ladva,
läbi meie silmade.
Eemal metsast, astusime aasal.
Viskasime jalanõud jalast.
Valgust tihenes juba taamal,
nagu ka ennemuiste vanast.
Tundsime kuidas me paljas jalg
astub kastemärjal rohul.
Punetas õnnest mu muidu valge palg –
teadsin, et oleme kohal!
SIIN on mu KODU, mu heinamaa –
siiras puhas muru,
armas isamaa –
muld mille järele on mul igatsus.
Mõttes kuulasime Alenderit,
tema ilusaid sõnu,
tema pihlakaid vilust,
mille järgi keerlesime läbi Eestimaa udu.
Sa vaikisid, olid tasa
ja läksid teisele poole merevett.
Ma püüdsin lennata lindudega kaasa,
kuid mind aheldamas oli kett.
Nähtamatu niit, mis mind sidunud minu maaga
ei andnud sikutamisele järele.
Nii laususime head aega
hammustades huuled verele.
