Ma istun ühes Tallinna kohvikus …

Ma istun ühes Tallinna kohvikus
suure akna all.
Mul on seljas roheline särk ja teksad
talvesaapad ja toolil rippumas lai pruun sall.
Linnamürin ja kauguses kiikuvad kaseoksad
ja tuhanded hääled, mis minuni ei kosta.
On hommikupoolik, söön pannkooki
ja vaatan aknast, kuidas
värske lumi langeb hooti
tumedatele novembritänavatele.
Pole kiiret
homne lumi veel ei lange tänastele vetele.
Mu väljakutsed hetkeks selja taga,
ma olen äsja loengust tulnud,
naiivne ja tark ühekorraga.
Kõrvallauas kolm sõbrannat,
keegi naerab, jutuvada
vist too mees on tulnud sööma emaga.
Mängib mingi jazz,
olen värske, öösel hästi magand,
ent siiski on mu pannkoogi kõrval kohvitass
mul on vedand.
Veeretan loengust üht poolikut mõtet
aga sellega lõpuni minna ei julge