Sääl vanaproua laulab väriseva
hääli. On noodivihul ainiti ta pilk.
Kuis hingeurm on põske õrna puna
säädind ning pihus värisemas teine pihk,
sest laulusõnus sinab meelespääde
lilli. Neid kinkis talle noorepõlve peig,
kes laulis isegi ja tõmbas lõõtsa-
pilli. Kuid neiuna ta vastas aina ei.
Ent ometi on pulmapildil valges
süles just nendest lilledest tal pruudikimp.
Nüüd tõstab proua lauldes korraks pilgu
üles ning ümbrust märgates on kurgus klimp.
Eks nägemus sai nõnda ehe seespool
silmi, seal kõrval seisis kaasa, lilled käes.
Ta oma pillimeest nüüd näeb vaid unes,
ilmsi ei enam saada kokku mingil väel …
