Ei ole alles enam
Nipernaadi rändamise teid
kus tolmab suviselt
ja pervel õitseb kirikakra õis,
mis küll paneb unustama meid
ja pooldama nii tuliselt,
et põllul kasvaks võõras taim
ja elaks talutares
jälle tume kauge hõim
Kas on siis tõesti parem nii
kui müüme maha ennast kogu maaga
kasutades piskut raha
hetkeelamise luksuseks,
ja jääme päeval ühel
tühja peoga kaema
iidse metsa kännurusudel
Me rahvuslinnuks saamas
hall valjult kraaksuv vares,
ta harjunud on võsaga
mis ükskord oli kuusemetsa ase
ja jahimees kes viimse karu raiesmikul laseb,
peab hauakääpal tõsist vestlust
oma esiisaga.
Kas vabadus
võiks tähendada hoidmist,
me hingeruumi puhtust
ja esiemade kultuuri,
kas vabadus
võiks tähendada leidmaks
oma vanemate juuri,
et hiiepuude üle tunneksime uhkust
Kas üldse mõistame
mis tähendus on olla vaba
meie kes me olnud kaua
võõra vaimuvõimu vangid
me siiski täpselt vist ei taba,
et vabadus see pole pelgalt
tõhus rahakott
ja rästikuid täis raielangid.
