ma kasvasin üles linnas
mille tänavatel õhtul
liikuda ei soovitatud
kus tuli karta igat
vastutulijat
kelle kõnest võis nuusutada
valgest viinast läbiimbunud
rusikaid
mis olid täitnud
pea, südame, meeled
ja sururõhuhaamrist
üleskeeratud lihased
tegid kõigile selgeks
et ta elas toredat elu
maailma kõige paremas linnas
mille keskväljakut ehtis kuju
kahele teineteist
embavale kaevurile
keda rahva hulgas
hakati hüüdma
kaheks kaineks kaevuriks
kes nagu minagi
olid sündinud Eestis
mida kutsuti siis veel
Eesti NSV
ja mille ümber oli eesriie
mitte sametine
nagu teatrilaval
vaid rauast ja terasest
millest valguskiirelgi
läbiliikumiseks puudus võimalus
kus oli alati külm
kus oli alati pime
nagu igavene öö
ja ma õppisin unistama
soojadest ja valgetest maadest
liivarandadest palmide all
kuhu, ma teadsin, ma
nagunii kunagi ei jõua
aga ajad muutusid
elu muutus
minu unistused
hakkasid saama tõeks
igal suvel läksin
Vahemere äärsesse Hispaaniasse
kust võis silmaga näha
Aafrika kuumavaid mägesid
kasta jalad sooja vette
neelata sisse soolaseid piisku
loksuda lainetel
ja ma õppisin armastama
pimedat ööd
mitte aega
mil mittemidagitegemine
kuuma päikese all tundus
maailma kõige raskema tööna
kui tuli põgeneda
valguse eest
armastama ööd
pimedat nagu kaevanduse
maaalused käigud
mil päikesest kurnatud inimesed
jaheduse kaitse all
majadest välja valguvad
kui nad tänavalaudade taga
üksteisega rääkima õpivad
musta tähise taeva sinas
oma isade maast
oma isade teost
oma isade näost
mustast mullast võrsunud
seemnest kui minagi
oksi harali ajaval puul kus
valged ja mustad
vaesed ja rikkad
halvad ja head
terved ja haiged
pühad ja seestunud
usklikud ja uskmatud
vennad ja õed
ühe Isa maa-lapsed
