Oo, tasandikuelanikud!

Oo, tasandikuelanikud!
Ma pole üldse kindel
kas suudan kirjeldada
te jaoks kõike seda:
sõnul väljendamatut,
üdini läbikiirgavat,
ülivõrdelist, peadpööritavat
mustika- ja müstikahõngulist,
läbi mitme dimensiooni kulgevat,
midagi selletaolist, millega
ornamendi võib luua
ehedate tunnete kirgas palett!
See on nagu siis
kui hinge kinni hoides
ületad kuristikku,
kasutades rippsilda mis on
ühte otsapidi kinni
raudpoltkindlas turvalises rutiinis,
senikogetul ja siiani turvalisel
emade-vanaemade iidsetel hoiatustel
ja ettenägelikkusel põhinev,
malmpoti sees hautatud
kapsas ja põrsa ribikontides,
kartulis, mida kevadel pannakse,
ja sügisel jälle mulla seest võetakse,
vihmaga jalgapandud kummisäärikuis,
laitmatul kombekusel ning
igahommikustes teretustes

Ent teise otsaga õhkõrnalt
puudutab avantüristlikke,
avangardistlikke, uneulmseid
kaugete mägede tippude,
hingematvaid vaateid,
tuliseid pilkudevahetusi,
ettearvamatuid spontaanseid karjatusi,
põgusaid kohtumisi kuldsetel kõrgendikel
helkivaid ööpilvi, kuu nõiduslikke varje,
võõramaa puuviljade
uutmoodi mahlaseid maitseid

Ja all, oo seal all
raevukais voogudes
lainetab pööraseid iha- ja vihahooge,
keerisega alla neelata soovivat kadedust
hirmu homse päeva ees,
hirmu needuse ja pilkase öö ees,
väärkujutlusi, pettepeegeldusi
põlastuse hõõgavat tuhka,
mida kasvõi pähe raputada
aga et veelgi suuremat trotsi näidata
siis vastutuult pilduda

Kui te selle silla olete ületanud,
ei ole te enam eales
tasandikuelanikud!